kolmapäev, 2. aprill 2014

Raudteel ellujäämise kuldreegel: märka rongi!

Kahjuks on selle aasta alguses juhtunud mitu traagilist rongiõnnetust, milles on hukkunud 2 inimest. Avalikkuses on avaldatud arvamust, et uute, senistest oluliselt kiiremate ja vaiksemate rongide tulekuga on kasvanud ka rongiõnnetuste arv. See ei ole siiski nii, kuigi õnnetuste vältimisega tuleb tegeleda iga päev.

Värskeim Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) statistika kinnitab, et 2013. aastal toimus kokku 15 raudteeõnnetust, mis jääb samale tasemele 2012. aastaga, kuid mida on pea poole vähem kui 2011. aastal, mil toimus 28 raudteeõnnetust. Olukord on muutunud paremaks.

Raudteeõnnetuste peamiseks põhjuseks on liiklejate tähelepanematus ning ohutusnõuete eiramine. Rongi pidurdusmaa on oluliselt suurem kui autol, mistõttu rongijuht võib küll ohtu märgata, kuid tal on õnnetuse vältimiseks võimalik palju vähem ära teha, kui ta tahaks. Rongijuhid elavad kõiki õnnetusi väga raskelt üle.

TJA teatas ka seda, et eelmisel aastal jäi rongi alla 7 inimest, kellest 4 sai vigastada ja 3 hukkus. Võrreldes 2012. aastaga vähenes otsasõitude arv 5, vigastatute arv 2 ja hukkunute arv 4 inimese võrra. Nende õnnetuste peamiseks põhjuseks on tähelepanematus ning liikluseeskirjade eiramine.
Lisaks võib õnnetuste põhjusena välja tuua rutiini. Rahvusvahelise statistika järgi juhtuvad autode kokkupõrked rongidega enamjaolt autojuhi kodust 40 km raadiuses ehk autojuhid on neid saatuslikke raudteeületuskohti eelnevalt korduvalt ületanud.

Õnnetuste põhjuste uurimisel on sageli selgunud, et autojuht ülesõidu juures ei peatunud. Samas oleks autojuht saanud kiirust alandades ja olukorda rahulikult hinnates õnnetuse ära hoida.

Sageli võib juhtide seletustest välja lugeda, et juht küll peatus ja vaatas, kuid ei näinud rongi. Seega, nad ei keskendunud ohuallika otsimisele, vaid käitusid aastatega sissekujunenud käitumismalli järgi. Paljud staažikad juhid peatuvad raudteeületuskoha ees vaid trahvihirmus, ohutuse aspekti lihtsalt ei teadvustata.

Jalakäijatega on sama lugu. „Ma olen juba aastaid just siit üle raudtee käinud, midagi pole juhtunud," on tavaline mõtteviis. Lisame siia vaadet varjavad kapuutsid, ümbritsevaid helisid summutavad kõrvaklapid ning saamegi väliskeskkonnast isoleeritud inimese. Vedurijuht võib signaali anda nii palju kui kulub, kuid muusikast see üle ei kosta...

Ükski foor, liiklusmärk ega täiuslikkuseni turvatud ülekäigukoht ei suuda inimest oma elu rohkem väärtustama sundida. Ja nii karmilt kui see ka ei kõla - vaid tähelepanelikul liiklejal on võimalik raudteel ellu jääda.

Kui kaubarongi sõidukiiruseks on 90 km/h ja kaubarongi täiskaal ulatub 5500 tonnini, võib selle kiiruse juures rongi pidurdusteekonnaks olla kuni 2 kilomeetrit. Uued reisirongid sõidavad täna kiirusega kuni 120 km/h ja plaan on lähitulevikus ka kiirust suurendada. Seepärast pole mingit põhjust arvata, et „ehk jõuab rongil nina eest läbi lipsata". Reeglina ei jõua.

Pealegi, rong liigub mööda rööpaid ja ootamatu takistuse teele ilmudes ei saa rongijuht rongiga kõrvale põigata, tihti ei ole tal võimalik isegi sõidukiirust oluliselt vähendada. Seega, saatusliku kokkupõrke vältimine sõltub eelkõige raudtee ületajast.

Kuigi kiiremad rongid ei ole kaasa toonud rohkem õnnetusi, on nad hooletuse korral suurema ohu allikad. Lõpetuseks kordaksin üle peamise: jalakäijate ja ka sõidukijuhtide puhul on ülekäigu läbimise reegel väga lihtne: Ole ettevaatlik! Märka rongi! Peatu, lase rong läbi!


Riho Seppar
AS Eesti Liinirongid
juhatuse liige

Kommentaare ei ole: